Kohvita või kohviga?

Näen kaubandus keskuses oma ammust kooliõde. Lasen oma hindava pilgu ülevalt alla - kas peaks minema tere ütlema?
***
Koolist on möödas 10 aastat. Damn, see on pikk aeg. Ei tunne küll, et oleksin muutunud selle ajaga. Silmitsen kohvipakke riiulil. Hmm.. Tema oli vist teist korda abielus.. või polnud see esimene suhe tal ametlik. Martin oli selline pullimees, et vaevalt ta abiellus temaga..  Kes üldse enam tänapäeval abiellub?

Igatahes peaks ta nüüd olema abielus - meenuvad pildid Facebookis. Soovisin vist isegi õnne seal. Näole tuleb Olen-Nii-Tore-Ja-Viisakas-naeratus. Jajah.. Tal on kaks last ka ju, need on koguaeg haiged. Äärepealt oleks palunud tal teavitada sellest Facebooki ainult siis, kui nad terved on-oleks nagu rohkem uudis. Olen-Nii-Vaimukas-naeratus.

Jään mõtlema, millal ma temalt mõne kommentaari või Like-i sain. Ei meenu. *Mossitav-Solvunud-ja-mõru-nägu*. Huvitav, kas mina lisasin ta esimesena sõbraks? I guess not. Ma mingeid suvakaid küll ei lisa.
***
Ärkan oma mõtetest ja taipan, et pean vaikselt minema hiilima, et ta mind mind ei näeks ja jummala eest rääkima ei tuleks.

Uhh.. Istudes autosse avastan, et kohvi jäi ostmata. Pekki kah - joon teed!

*auto käivitub*
...............................................................

Näen kaubanduskeskuses oma ammust kooliõde. Lasen oma hindava pilgu ülevalt alla - lähen ütlen tere, never know mil jälle näeb.

Mina: "Tere Mari!!"
Tema: "Oi, tereeee! Isssand ma pole sind kooliajast näinud!"
Mina:" Jah, mõtle.. 10 aastat! Tundub ikka veel nagu alles eile sai muusikast poppi tehtud. Mis teinud oled? Mees? Lapsed? Räägi!!" Uudishimu-tapab-nägu.
Tema: "No mis siin ikka.. Martinit mäletad? No me sebisime juba kooli ajal. Elasime 5 aastat koos kuni ta sattus avariisse milles ta hukkus. Ta polnud isegi süüdi.."

*imelik vaikus korraks.. kuid ta jätkab*

"..no aga, elu läheb edasi. Nüüd olen abielus ja meil on kaks imetoredat last. Väiksena arvasin, et pere on ikka see kellel on üks ja sama perekonnanimi.*naerab* tore oleks kui minu lapsed ka nii mõtleks.  no ja siis.. mu mõlemal lapsel on immuunsüsteem väga nõrk. Arstid ei oska seda veel seletada, testid-testid-testid...aga loodan siiski parimat. Hirmsasti tahaks sellest kõigest kellegagi rääkida.. arst ütles ka et rääkima peab.. mehega muidugi räägime, aga see pole ka see.."

Mina: "Aga tead mis? Siin kõrval on üks kohvik. Lähme räägime seal. Ma kuulan hea meelega. Ega mul endalgi pole kõige paremini läinud. Saame üksteisele toeks olla.. nagu vanal ajal. Mäletad kui suitsetamisega vahele jäime? *naeran* mitu ööd mõtlesime, kuidas vanematele rääkida..."

*naerame ja hakkame kohvikusse liikuma*

"Kaks kohvi palun..."


*****
Mõistate? :)

*****

Õigel ajal õiges kohas - saatus?

Mulle meeldib.. no.. tegelikult on mugav mõelda, et kõik mis elus aset leiab on ette määratud. Ma olen mugav inimene for sure - kui on valida lihtne ja keeruline, siis valin ma kindlasti lihtsa tee. Peaks olema peast vähe "lihtne", kui vabatahtlikult oma tegemisi võimalikult keeruliseks valida. 

Kes meile neid teid ja tegemisi ette määrab, ei oska ma öelda. Ja kas sel ongi nii väga tähtsust. Ometigi olen ma selles enam kui kindel, et juhustel on meie elus väga vähe ruumi. 

Ma olen ammu avastanud, et olen tihti nö. õigel ajal õiges kohas. Hea näide on kool. Oma gümnaasiumi lõpetamise idee tuli 4 aastat tagasi augusti keskpaigas. 1. septembrini oli kõigest paar nädalat. Ma olin seal ukse taga, jumal teab miks, aga ma teadsin, et on "nüüd või mitte kunagi" hetk.

Ma olin enne üritanud kutsekat lõpetada rohkem kui üks kord. Ma ei jõudnud kunagi isegi poole peale. Alati leidsin vabanduse, miks ma pean jälle pooleli jätma. See oli nii ette määratud. Nagu oma eelmises postituses mainisin - ei teadnud ma, kes minust saada võiks. Ka kutsekasse laomajandust õppima asusin vaid selleks, et tundus sealsest valikust parim. Tegelikult ei kujutanud ma end ette sel alal töötamas. Ka mitte praktika ajal.

Nüüd olin aga järsku gümnaasiumi astumas.. ilma igasuguse tulevikus kasuliku kutse saamiseta, igavad tunnid, riigieksamid, päevane õpe, 3 aastat!! 

Keegi ei uskunud, et ma seal kaua käin. Olgem ausad... ma ise ka ei uskunud. Ma tegelikult ei tea siiani, mis viis mind 2 nädalat enne kooliaasta algust sinna pabereid sisse viima.. Keegi ei sundinud.. Ju oli see ette määratud, sest mingeid tulevikuvaateid ja "kes minust saada võiks" mõtteid ma ei omanud....veel....

Kuid ma läksin ja tegin selle ära. Lõputunnistusel 4-5 ja üks õnnetu 3 vene keeles. Veel märk õigel ajal õiges kohas olemisest on see, et järgmisel aastal lõpetajatel oli kohustuslik juba matemaatika eksam.. Ma ei oleks seda läbi teinud kindlasti..Numbrite maailm on mulle vastuvõetamatu... aga Olex ja Polex on pahad poisid. Mina olin õigel ajal, õiges kohas nagu saatus ette nägi.

Nii, gümnaasium oli läbi ja paber taskus. Juhuu.. Mis edasi? Tööle? Kuhu? Kelleks? Polnud õrna aimugi..

Gümnaasiumi minnes olin kindel, et kui selle läbi käin, on igasugune edasi õppimine välistatud..sest kool on ju igav ja nõme ja seal käiakse vaid selleks, et on vaja.... Kuid minu plaan jäigi vaid plaaniks. Jumal pidavat naerma, kui inimene plaane teeb.. Muidugi, sest kõik on juba ammu ette määratud.. 

Käisin too suvi tööl. Terve kuu.. Wow, I know... No ei tundunud see töö minu jaoks sobivat. Jälle üks koht kus lihtsalt pidi käima, sest oli vaja... Esimesel võimalusel andsin alla, sest nii oli lihtsam ette määratud. 

Kaalusin varjanti, et ma pean minema edasi õppima. Olin seda terve suvi mõtelnud. Lähen-ei lähe-lähen-ei lähe.. See oli muutlikum kui Eestimaa ilm. Jälle augusti kuus viisin paberid sisse uude kooli. Sel korral, aga hoopis teistel kaalutlustel, sest see oli ainuke amet, millel ma ennast tõesti suutsin ette kujutada töötamas. Minust pidi saama multimeedia kujundaja.

Nüüd ma siis käin seal koolis ja õpin. Õpin hoolega, sest mulle meeldib.. mu ettemääratud saatus. :)

See oli ainult üks näide minu õigel ajal õiges kohas olemas olemise kunstist. 

Mu saatusel on minuga plaane veel palju. Ma tean seda. Mõnda oskan ma aimata, mõnda ainult soovida ja loota. Lõpuks saab ikka ja jälle kõik korda. Kui veel ei ole, siis pole ka lõpp veel saabunud. Iga lõpp on aga millegi uue algus.. ka see on nii ette määratud. :)