Näen kaubandus keskuses oma ammust kooliõde. Lasen oma hindava pilgu ülevalt alla - kas peaks minema tere ütlema?
***
Koolist on möödas 10 aastat. Damn, see on pikk aeg. Ei tunne küll, et oleksin muutunud selle ajaga. Silmitsen kohvipakke riiulil. Hmm.. Tema oli vist teist korda abielus.. või polnud see esimene suhe tal ametlik. Martin oli selline pullimees, et vaevalt ta abiellus temaga.. Kes üldse enam tänapäeval abiellub?
Igatahes peaks ta nüüd olema abielus - meenuvad pildid Facebookis. Soovisin vist isegi õnne seal. Näole tuleb Olen-Nii-Tore-Ja-Viisakas-naeratus. Jajah.. Tal on kaks last ka ju, need on koguaeg haiged. Äärepealt oleks palunud tal teavitada sellest Facebooki ainult siis, kui nad terved on-oleks nagu rohkem uudis. Olen-Nii-Vaimukas-naeratus.
Jään mõtlema, millal ma temalt mõne kommentaari või Like-i sain. Ei meenu. *Mossitav-Solvunud-ja-mõru-nägu*. Huvitav, kas mina lisasin ta esimesena sõbraks? I guess not. Ma mingeid suvakaid küll ei lisa.
***
Ärkan oma mõtetest ja taipan, et pean vaikselt minema hiilima, et ta mind mind ei näeks ja jummala eest rääkima ei tuleks.
Uhh.. Istudes autosse avastan, et kohvi jäi ostmata. Pekki kah - joon teed!
*auto käivitub*
...............................................................
Näen kaubanduskeskuses oma ammust kooliõde. Lasen oma hindava pilgu ülevalt alla - lähen ütlen tere, never know mil jälle näeb.
Mina: "Tere Mari!!"
Tema: "Oi, tereeee! Isssand ma pole sind kooliajast näinud!"
Mina:" Jah, mõtle.. 10 aastat! Tundub ikka veel nagu alles eile sai muusikast poppi tehtud. Mis teinud oled? Mees? Lapsed? Räägi!!" Uudishimu-tapab-nägu.
Tema: "No mis siin ikka.. Martinit mäletad? No me sebisime juba kooli ajal. Elasime 5 aastat koos kuni ta sattus avariisse milles ta hukkus. Ta polnud isegi süüdi.."
*imelik vaikus korraks.. kuid ta jätkab*
"..no aga, elu läheb edasi. Nüüd olen abielus ja meil on kaks imetoredat last. Väiksena arvasin, et pere on ikka see kellel on üks ja sama perekonnanimi.*naerab* tore oleks kui minu lapsed ka nii mõtleks. no ja siis.. mu mõlemal lapsel on immuunsüsteem väga nõrk. Arstid ei oska seda veel seletada, testid-testid-testid...aga loodan siiski parimat. Hirmsasti tahaks sellest kõigest kellegagi rääkida.. arst ütles ka et rääkima peab.. mehega muidugi räägime, aga see pole ka see.."
Mina: "Aga tead mis? Siin kõrval on üks kohvik. Lähme räägime seal. Ma kuulan hea meelega. Ega mul endalgi pole kõige paremini läinud. Saame üksteisele toeks olla.. nagu vanal ajal. Mäletad kui suitsetamisega vahele jäime? *naeran* mitu ööd mõtlesime, kuidas vanematele rääkida..."
*naerame ja hakkame kohvikusse liikuma*
"Kaks kohvi palun..."
*****
Mõistate? :)
*****
